Termin “hüpnoos” tuleneb kreekakeelsest sõnast hypnos, mis tähendab magamist.
Läbi ajaloo on śamaanid kasutanud nn. transsiviimist oma rituaalides ja religioossetes tseremooniates. Aga sellist hüpnoosi nagu me seda tänapäeval teame, seostatakse kõige esimesena Austria arsti Franz Anton Mesmer’iga. 1700-ndatel aastatel uskus Mesmer, et haigusi põhjustavad meie kehas olevad magneetilised vedelikud, mis on tasakaalust välja läinud. Ta kasutas inimeste ravimiseks magneteid ja hüpnootilisi tehnikaid, aga meditsiinimaailma ta veenda ei suutnud. Mesmerit süüdistati pettuses ja tema meetodeid nimetati ebateaduseks.
Hüpnoteraapia kogus populaarsust 1900-ndate aastate keskpaigas seoses Milton H. Erickson’iga (1901 – 1980), kes eduka psühhiaatrina kasutas hüpnoosi oma praktikas. 1958. aastal tunnustasid hüpnoteraapiat täisõiguslik meditsiinilise protseduurina nii Ameerika Meditsiini Assotsiatsioon kui ka Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon. Alates 1995. aastast hakati hüpnoteraapiat soovitama ka krooniliste valude raviks. Tänapäeval kasutatakse hüpnoteraapiat sageli ka ärevushäirete ja sõltuvuste raviks.

Kuidas hüpnoteraapia toimib?
Kui meiega midagi juhtub, siis jääb meie mällu nii juhtunud kui ka meie endi järgnev käitumine. Ning iga kord, kui juhtub midagi sarnast, kipuvad korduma ka need psüühilised ja emotsionaalsed reaktsioonid, mis selle konkreetse mälestusega seotud on. Mõnikord aga ei ole need reaktsioonid kõige paremad. Et seda muuta, juhib mõnedes hüpnoteraapia vormides õppinud terapeut sind just seda algset sündmust meelde tuletama, mis selle reaktsiooni tingis, oma mälestuse õpitud käitumise küljest eraldama ning halvad reaktsioonid uute ja parematega asendama.
Hüpnoosi ajal su keha lõdvestub, aga mõtted on sellevõrra rohkem fokusseeritud. Nagu ka teised lõdvestustehnikad, alandab hüpnoos samuti vererõhku, aeglustab südamerütmi ning muudab teatud tüüpi ajulainete aktiivsust. Sellises staadiumis, kus sa oled küll füüsiliselt lõdvestunud, aga vaimselt täie teadvuse juures, võid olla sisendustele väga vastuvõtlik. Sinu teadlik meel on vähem ärkvel, aga alateadlik selle võrra rohkem keskendunud, aga tuleb ka silmas pidada, et mõned inimesed on hüpnootilisele sugestioonile rohkem vastuvõtlikud kui teised.
Hüpnoteraapia staadiumid:
Probleemi piiritlemine
Lõdvestumine, vastuvõtlikkuse suurenemine (enda põhjalik sidumine hüpnoterapeudi poolt esitatud sõnade või kujutluspiltidega)
Dissotsieerumine (kriitlistest mõtetest lahtilaskmine)
Vastamine (hüpnoterpeudi sugestiooniga kohandumine)
Tavapärasse teadvusesse naasmine
Kogemuse tagasipeegeldamine